Veinimäe talu peremees Roman Šarin: meie veinid pole purju joomiseks
a r i n : m e i e v e i n i d p o l e p u r j u j o o m i s e k s
Kuigi Ehtne Talutoit kaubamärk koondab enda alla meie väiketootjate talutoidud nagu piimatooted, lihakraam ja erinevad hoidised, võib sealt leida ka üht-teist eksootilist. Näiteks kodumaised Veinimäe talu viinamarjaveinid.
Peremees Roman Šarin, kelle temperament ja energilisus mõjuvad sama eksootiliselt kui viinamarjad, mida ta kasvatab, mõtiskles oma veiniteost juba ammu.
“Olen hariduselt agronoom ning nägin esimesi viinamarju Eestis kasvamas kaksteist aastat tagasi, kui olin ühes katseaias praktikal. Seal kasvas kõike – ploome, mustsõstraid ja õunu, aga mulle avaldasid muljet just viinamarjad. Nägin seal esimest korda, kuidas viinamari Eestis kasvab ja valmib, neid korjata ja nendest tehtud veini maitsta,” meenutab Roman. Sellest kogemusest sai alguse Romani huvi Eestis kasvatatud viinamarjade vastu. “See oli täiesti omaette maailm, mis minu ees lahti rulluma hakkas.”
Kooli lõpetades läks Roman tööle väetise firmasse ning hakkas seetõttu käima erinevates taludes nõustamistööd tegemas. “Siis hakkasingi mõtlema rohkem selle peale, et miks ma ise midagi ei kasvata.” Lõpuks kasvas soov nii suureks, et sõbraga kahepeale ostetigi talukoht, mis asub täpselt Romani tööpiirkonna keskpunktis, sest ta töötab Põlva- ja Võrumaal.
“Sõber sai suvila ja mina maalapi.” Maasikate ja teiste traditsiooniliste marjade kasvatamine tuntud tehnikate järgi tundus talle igav. “See oleks olnud liiga lihtne. Olen loomult avantürist,” ütleb ta ning räägib, kuidas hakkas erinevaid, Eesti jaoks uusi viinamarjasorte kokku ostma nii idast, läänest, lõunast ning isegi põhjast. Ostuprotsessile eelnes aga põhjalik taustauuring internetifoorumites ning suhtlemine väga paljude erinevate sordiaretajatega.
Suvine aeg on viinamarjakasvatajate elus üsna kiire, kuid sellegipoolest saab Roman seda veel praegu põhitöökõrvalt teha. Tema sõnul tuleb iga kuu alates maikuust teha taimedega vähemalt kaks nädalat tööd. “Kuna ma teen seda koos sõbraga, siis saan nädalaga hakkama.” Kõigepealt tuleb üleliigsed kasvud eemaldada, järgmisel kahel kuul aga käia taimi sidumas. “Kui ma oleksin hobikasvataja, kellel oleks kasvuhoones vaid mõned taimed, siis võiksin kulutada ühele taimele korraga üle tunni aja, kuid kui aega pole ja peab teisiti hakkama saama, siis saab ka nii, et ühe taime peale läheb 30 sekundit, “ ütleb Roman ja näitab oskuslikult ette, kuidas ühe viinamarja hooldamine juunikuus käib.
Kutsutud ja kutsumata külalised
Roman korraldab oma viinamarjaistandusse ka ekskursioone. Nii teevad paljud veinitootjad üle maailma, miks seda head eeskuju ei võiks järgida meiegi. “Kõik soovijad saavad tulla vaatama, kuidas viinamarja kasvatamine käib ning loomulikult katan ka laua,” lubab ta. Kuid külalisi on teisigi. Näiteks metskiuru parved. “Nad on nagu varblased, aga pika nokaga ning käituvad nagu hiired- leiavad alati augu, millest sisse ronida,” ütleb Roman oma kasvuhoonet silmas pidades. Viinamarjade valmides pannakse kasvuhoone otstesse, mis muidu on avatud, linnuvõrk. Kuid selleks, et metskiur oma isu täis saaks, jäetakse neile söömiseks eraldi avatud riba. “Neile nii maitsevad mu viinamarjad! Ja kui ma neile eraldi riba ei jätaks, roniksid nad kuidagi ikka kasvuhoone sisse ja sööksid sealt, kus pole vaja ning suure tõenäosusega lõhuksid mu kasvuhooneid,” ütleb Roman.
Veinitalu, kust saab ka siidrit
Eelmisel aastal tegid varased öökülmad Veinimäe talu viinamarjadele liiga. Kui muidu on tavapäraseks olnud mitmetonnine saak, siis eelmisel aastal saadi vaid 700 kg viinamarju. Aga sellest ei olnudki nii väga midagi, sest Veinimäe talu toodangu hulka kuuluvad ka erinevad tunnustatud maitsetega siidrid.
Siidrite jaoks kasutatakse ainult Lõuna-Eestis kasvavaid õunu. Üks minevamaid kaupu on roosa õunasiider Roosi, millele on lisatud Veinimäe viinamarja veini. “Selles joogis kohtuvad Eesti taluaedade klassikaliste õunasortide trio „Talvenauding“, „Sidrunkollane“ ja „Antonovka“ meie külmas kliimas kasvavate viinamarjadega „Rondo“, „Zilga“, „Hasanski sladki“, mis tekitab imepärase maitse- ja lõhnabuketi,” ütleb ta. Aga tootesortimendist leiab ka näiteks humalaga siidri. “See on eestlaste jaoks üllatav kooslus, kuid Ameerikas just sellist siidrit juuaksegi,” ütleb Roman. Veinimäe talu tooted on pälvinud tähelepanu ka erinevatel võistlustel. Näiteks 2019. aasta toimunud koduveinikonkursil kogus „Talvenauding“ siidrite- ja vahuveinide kategoorias kõige rohkem punkte. Veinimäe vahuvein „Antonovka“ sai aga 2018. aastal Baltimaade veinivõistlusel „Baltic Cup“ vahuveinide kategoorias teise koha.
Roman ütleb, et Veinimäe talu veinid pole purju joomiseks, vaid pigem toidupartneriteks. “Meie joogid on kuivad ning kui nad sisaldavad sulfiteid, siis väga vähe. See tähendab, et järgmisel päeval pole ka suurt peavalu.” Romani enda lemmikuks on aga Sulbi punane. “See on väga omapärane vein, mille sarnast Lääne-Euroopas osta ei saa, sest analooge lihtsalt pole.” Sellised veinid on tema sõnul levinud Ida-Euroopas ja Venemaal. “Seal piirkonnas on olemas sarnane vein nimega Isabella.” Kuid põhjus, miks seda tüüpi veinid Euroopas populaarsed pole, on väga lihtne. “Euroopa sommeljeed koolitatakse Prantsusmaa koolkonna järgi. Need, kes on USAs sommeljeeks õppinud, oskavad ka Isabella-stiilis veinidest lugu pidada.” Unustamatu maitseelamuse saamiseks soovitab Roman valmistada näiteks mereannipastat ning pakkuda Roosit kõrvale või siis teha liha ja selle kõrvale proovida Sulbi punast.
Küsimusele, kas ta on viinamarjadest proovinud ka midagi muud peale veini valmistada, näiteks moosi või kompotti, vastab Roman konkreetselt. “See oleks ju väga kalli tooraine raiskamine.”
